teisipäev, 21. jaanuar 2014

OKTOOBRIST JAANUARINI

Jaa, mu viimane postitus oli oktoobris. Ei uskunud, et blogiga nii läheb, aga luban, et üritan edaspidi natukene järjepdevam olla. Alustan siis detsembrist.

(Usun, et kasutan eesti keelseid väljendeid, mida kunagi varem kasutanud ei ole ja vabandan ka õigekirja ning sõnade järjekorra pärast, sest see ei ole lihtne: mu emakeel on eesti keel, vahel kasutan inglise keelt, igapäevaselt räägin saksa keelt ja prantsuse keele tunnid ei ole mulle ka enam just kõige lihtsamad.. vahel tekivad küsimiused wie heißt fünf auf Französisch jne)

Siin ei ole päkapikke ja jõuluvana, siin tuleb 6. detsembril Nikolaus ja 24. Christkind. See on midagi haldjalaadset, kes käib inimeste kodudes ajal, kui neid kodus ei ole ning asetab kõigile kingitused kuuse alla. Armas komme on ka see, et kuusel ripub väga palju magusat kogu jõuluaja vältel. Mul on peres üks 4-aastane õde nii, et Christkind pidi eriti usin olema.



Aastavahetusel olin Hetzmannsdorfis koos paljude sõpradega. Aastavahetuse kombed on siin ikka sarnased nagu Eestis. Kui pilte soovite näha, küsige!



Nüüd kaks päeva tagasi tuli meie perele osaks suurem elumuutus. Inez Rootsist, kes siin pool aastat minu väga hea sõber olnud kolis meie pere juurde elama. Nüüd on mul 4 hostõde ja 1 hostvend. Iga päev on väga lõbus. See aitas mul oma perega eriti lähedaseks saada, sest nüüd ei ole mina enam see kõige uuem ja teadmatum. Julgen öelda, et paremat hostpere, kui minu pere ei ole võimalik leida!! Räägin juba kõik saksa keeles, mis vaja. Seda ka teiste vahetusõpilastega. Uskumatu, kui kiiresti on võimalik hakata ühest keelest aru saama.


Seda ka, et paremat otsust, kui vahetusaastale minek ei ole võimalik elus teha. Siin leiab selle, kes oled ning täiendab seda iga päevaga. Saab kogemusi, õpib nendest, vahel kordab oma vigu, õpib nendest paremini. Lühidalt saab lapsest iseloomu, oma maailmavaadete ning kindlate seisukohtadega inimene.


Üks pilt eestlastest ka



Kui rohkem pilte ja lugusid tahate, siis küsige. Ma ei ole kade oma kogemusi jagama.

pühapäev, 27. oktoober 2013

MUUTUSED, LAAGER, WIEN

Usun, et ei ole kirjutanud juba kuu aega. Vahepeal on toimunud paljuplaju! Iga päev juhtub midagi põnevat, naljakat, toredat, kurba, lõbusat jne jne. Saan 100% aru, miks inimesed muutuvad vahetusaasta jooksul. Selle kahe kuuga olen muutunud nii palju, nagu pole seda varem oma elus teinud. Iga päevaga saan nii paljude kogemuste võrra rikkamaks. Usun, et alguses olin natukene segaduses. Kõik oli suurepärane, aga seda kõike oli nii palju, et ei saanud kõigele enam lõpuni pihta. Iga päevaga saab mulle aina selgemaks see, mis ma siin teen, kes ma siin olen. Hakkan Austriat iga päevaga rohkem armastama!

Mul on nii paljust kirjutada, sest selle kuu jooksul on ikka piisavalt asju olnud, millest oleks hmm.. tore lugeda. Üritan siis algusest alustada!

Teemad, millest kirjutan:

*MUUTUSED
*SAKSA KEEL
*YFU LAAGER
*WIEN



MUUTUSED

Esimeses lõigus kirjutasin muutumisest jne. Usun, et paljud ütlevad: oii ma olen nii palju muutunud, aga enamasti ei seletata lahti mis suunas, kuidas. Ei tea, kuidas teistega on, aga oma näite võin siia kirjutada, kus suunas see kahe kuu jooksul arenenud on. Esimene kuu mõtlesin, et okei, nüüd olen vahetusaastal, pean sellest võtma nii palju kui võimalik, nii kiiresti kui võimalik. Ehk siis esimene eesmärk oli saada endale võimalikult palju tuttavaid. Teada siinsest elust, rääkida palju, naerda kogu aeg. Täitsin seda vägagi hästi. Kõlab veidralt, aga tegin oma nime siin esimese kuuga, sest nüüd teavad mind koolis enamused vanemate klasside õpilased + paljud teised inimesed, kellega esimesel kuul rongijaamas või tänaval juhuslikult rääkima läksin + inimesed fest'idelt + mõned õdede ja venna sõbrad + arvatavasti teavad mind ka enamus yfu inimesed. Nägin aga, et okei, see on minust küll hea esmamulje, kui olen naerev, sõbralik, avatud, palju rääkiv. Samas sain aru, et see ei ole inimestele väga huvitav, kui tahan minuga rohkem suhelda. Arvan, et läksin selle kõigega pisut liiale. Pärast sellele järeldusele jõudmist võtsin päeva pealt vastu otsuse: I'm really done with that! Sest tahan ikka saada omale mõndasid häid sõprusi ka, mitte ainult hea esmamulje sõprusi. Peale seda päeva olen see inimene, kes ei püüa inimestele head muljet jätta, kõigiga sõbralik olla. Nii on ausaltöeldes palju lihtsam elada. Inimesed juba teavad mind, tulevad ise minu juurde jne. See pole see, et ma oleksin ülbe, aga lihtsalt pole enam segaduses. Tean, mis siin teen ja kes siin olen. Siiani olen selle kõigega väga rahul!


SAKSA KEEL

Saksa keelega on nüüd nii, et enamus ajast räägin saksa keeles. Kui kuulen midagi inglise või eesti keeles hakkan seda automaatselt oma peas saksa keelde tõlkima. Ega ma päris kõigest veel aru ei saa, aga kui pean ise rääkima ja ei oska midagi öelda, siis küsin kohe, kuidas see saksa keeles on. Nii õpib vägaväga kiiresti, kui keelt igapäevaseks suhtlemiseks kasutan. Saan isegi oma isa ja väikese õega juba suhelda! Mõned artiklid jne tulevad nii, et ei teagi kust.

YFU LAAGER

Ööbisime lossis, mis oli udu sees mäe otsas, kõndisime sinna mööda loogelisi teid. Seest oli loss sama cool, kui väljast. Austria YFU inimesed ehk siis need, kes korraldasid seda laagrit olid ka superlahedad. Nad olid peaaegu sama vanad, kui meie kõik nii, et rääkisime nendega kogu aeg nagu sõpradega. Ei tea, kuidas neid asju siin kutsuti, aga Eesti yfu laagris ELO'l kutsuti neid workshopideks nii, et kasutan seda nime siin ka gruppides igasuguste vajalike asjade tegemise kohta. Et siis workshoppides tehti palju tegevusi sellel eesmärgil, et me suudaks paremini teise kultuuri sisse sulanduda, uute asjadega toime tulla, saada osaks sellest kultuurist. Laagri ajaks olin juba enamus nendest sammudest edukalt läbinud nii, et paljud eesmärgid on juba täidetud. Minuga läks see kuidagi väga lihtsalt. Tunnen ennast nagu austerlane, näen välja nagu austerlane, suhtun asjadesse nagu austerlane, austria huumor on ka juba külge hakanud jne jne. Tänu sellele, kui workshoppides rääkisime, rääkisin nii tarka juttu, et tihti tuli ette juhus, kui workshopi lõppsõnades kasutati minu öeldud sõnu.


Pildid vahepeal (mõned pildid on võetud Helje blogist!)















Sealt sain mitmeid uusi sõpru üle kogu maailma. Mõned Mehhikost, Jaapanist, Rootsist, Taanist, Prantsusmaalt, Taist, muidugi Austriast ja paljudest teistest riikidest. Kui eestlastega rääkida tuli, siis tegime seda inglise või saksa keeles. Kogu laagri vältel tegime ühe Taani kutiga teistele ja endale showd. Oli väga naljakas. Lõpuks ei saanud enam aru mille üle naersin, aga see tunne on hea, kui mõne inimesega klapib nii hästi, et iga minut on naljakas olla. Uskumatu, kui hästi saab inimesi tundma õppida kahe päeva jooksul. 


Veel pilte laagrist









Näha on, et inimene oli väga huvitatud minuga rääkimisest



we changed the rules!



WIEN

Mina, Viin, U-bahn'id, rongid.. kokku üks suur katastroof. Kolmapäeval oli Viinis üks väike yfu meeting. Mõtlesin, et ei lähe sinna. Kui rongi väljumiseni oli 15 min, siis sain aru, et ikka lähen. Tahtsin miskit teha. Jooksin siis rongijaama, istusin rongile. Ema oli mulle kähku paberile kirjutanud, kus pean rongilt maha tulema. Seda aga liiga segase käekirjaga arusaamiseks rohkem kui, et peatus hakkab P-tähega ja pärast pean minema U1 peale. Suunast oli mul esialgu egal, aga jõudsin õigesse kohta. Seal otsisin meetingut rohkem, kui tund aega tulemusteta. Siis sain kuskilt Johanna numbri, helistasin ja yfukas tuli mulle tänavale vastu. Olin meetingul umbes 45 min ja siis pidin juba minema hakkama, sest viimane rong läks. Kogemata sõitsin U-bahn'iga valesse suunda. Tundsin vee niisket lõhna ja sain aru, et midagi on valesti. Kui nägin peatust DONAU tekkis väike nõutu hetk, sest viimane rong kodupoole läks 5 min pärast. (Mu kodu on Viinist 1h rongisõidu kaugusel.) Tulin U-bahn'ilt maha, hellasin emale. Vastu võttis isa, kes ei räägi sõnagi inglise keelt. Sain saksa keelega hakkama!! Tuli tagasi yfu kohta sõita. Tulin igaks juhuks igas peatuses korra maha, et midagi maha ei magaks. Lõpuks olin tagasi yfu meetingu kohas. Kõik naersid mu üle. Ikka piisavalt. Mõned inimesed olid seal veel õnneks alles. Läksin ööseks Johanna juurde. Järgmine hommik rohkem, kui 1h Viinist Hollabrunni kooli sõita ilma koolikoti ja läpakata. Sain sellega isegi hakkama, aga kooli jõudes üllatas mind see, et järgmine tund on prantsuse keele test. Üritasin siis sutsu õppida, aga ega prantsuse keel lihtne pole, kui iga päev saksa keele sees elan.. 

See oleks üks tõesti tore päev, kui käiksin Viinis ära ilma selleta, et ära eksiksin!! Lihtsalt mainin, et suutsime reedel ikka ka korralikult ära eksida.



Iga päevaga saan järjest rohkem aru, kui vajalik on vahetusaasta. Seda on raske sõnadesse panna, aga kõik vahetusõpilased, teil on nii väga vedanud, et saate seda kogeda. Olen juba õppinud paremini, õigemini elama, käituma, suhtuma. Võibolla ei ole olemas paremat ja halvemat, aga võiks öelda, et vahetusaasta on paljuski about enda leidmisest, täiendamisest, iseseisvumisest ja selles kõiges kindel olemisest.

esmaspäev, 30. september 2013

Lemmikud

Ilmad lähevad juba külmemaks, kasutan igapäevaselt kindaid, kampsunit, vahel isegi mütsi. Elu on siin väga põnev. On juba väga häid sõpru, mitte nii häid sõpru, vihkajaid jne. Olen käinud clubbingul, festivalil ning fest'idel kuid kõige lemmikumad on siiski fest'id. Festivali ja fest'i vahe on see, et festivalil on nii vali muusika, et ei saa hästi rääkida. Süüa seal ei saa, istuda ka mitte. Fest'id on aga sellised kohad, kus saab nii muusikat, super sööke-jooke, on võimalus istuda, sõprade-tuttavatega rääkida ning uusi tutvusi saada. Selliseid asju võiks Eestis rohkem korraldada.



Eelmises postituses unustasin kirjutada oma kolmest lemmiksõnast saksa keeles. Need on:


1) DOCH - üheski teises keeles, mida õppinud olen ei ole sellele otsest tähendust, aga toon näite, kuidas seda kasutatakse. Näiteks kui ma väidan Sulle praegu, et Sa ei loe hetkel seda teksti ja Sa tahad selle peale öelda "loen küll", siis pead lihtsalt ütlema "DOOOOCH!"

2) GENAU (häälda: genoo) - otsetõlge võiks olla midagi sellist, nagu "täpselt!", aga seda kasutatakse VÄGA sageli. Kui millegiga nõustud, siis tuleb kohe öelda "GENAU!!"

3) ASOO - kasutatakse ka sagedasti. Kui kellegi seletusest aru saad, siis öeldakse "asoo". Eesti keeles öeldakse enamasti lihtsalt "aaa". "asoo" on ka midagi sellist, kui üritad midagi öelda, aga tekib oma jutu sees mõttepaus, siis tuleb öelda "asoo".

4) JOOO - tegelikult peaks see olema "jaa", aga siin ütlevad kõik "jaa" asemel "joo". Mulle meenutab see natukene mõnda vana eesti keele murrakut.

teisipäev, 24. september 2013

Kuu siin elatud, saksa keel

Nüüd on mul siin elatud juba paar päeva rohkem kui kuu aega. Pole vist enam vaja mainida, et kõik läheb suurepäraselt. Pole nii õnnelik enne elus olnud ja kõik läheb endiselt aina paremaks ja huvitavamaks. Hostema ütles lause, et ei ole enne näinud vahetusõpilast, kes nii väikese ajaga juba oma pere liikmeks on saanud, nagu mina. Äärmiselt armas oli seda kuulda. Tõsi, et tunnen ennast nagu kodus esimesest siinoleku päevast peale :))


Hobide koha pealt liitusin koolis Cambridge course'iga ning hakkan arvatavasti koos Rootsi vahetusõpilasega viinis karate trennis käima :D Tema on seda harrastanud juba aastaid, kuid eks näis, mis minust seal saama hakkab.


Kui läksin esimesse cambridge course'sse, sattusin rääkima endast aasta vanemas klassis olevate inimestega. Nende klassis oli olnud eelmine aasta vahetusõpilane Eestist. Kusjuures tema eelmise aasta hostema on minu hostema kaksikõde. Lühidalt, eelmise aasta Eesti vahetusõpilase klassivennad ütlesid mulle, et jah, olguses nad rääkisid temaga inglise keelt, kuid pärast esimest paari nädalat they made her to speak german. Siis sain aru, et on viimane aeg hakata igapäevaselt saksa keeles rääkima. Seda ma ka tegin. Nüüd saan vajalikud asjad alati saksa keeles öeldud. Vahel, kui mõnda sõna ei tea või kui kellegi jutust midagi aru ei saa, siis tuleb natukene inglise keelt kasutada. Üks päev avastasin ennast isegi saksa keeles mõtlemas. Käin ka esimese klassi saksa keele tundides, sest seal õpivad nad lihtsamaid reegleid jne. See on iseenesest naljakas, sest nad kogunevad iga kord minu ümber ja tahavad nii väga rääkida. Räägingi siis nendega saksa keeles, no problem.


Üks huvitav juhus oli see, et sattusin nädalavahetusel clubbing'ul juhuslikult kokku teise Eesti vahetusõpilase Helje'ga. Proovisin ja proovisin seda eesti keelt kuskilt välja võluda, aga ei. Mul oli hirmus suur aktsent, sõnade järjekord oli midagi saksa keele ja inglise keele vahepealset ning kasutasin eesti keeles sõnu ja väljendeid, mida polnud kunagi varem elus kasutanud. Kui mõni sõna meelde ei tulnud olin sunnitud selle inglise või saksa keeles ütlema.


Mõned austerlased ostavad ka mõnda sõna eesti keeles. Näiteks mu 13-aastane hostõde oskab lugeda numbreid sajani, klassivend viieni ning ta oskab ka mu arvuti parooli öelda ja kirjutada, mis ei ole just kõige lihtsam, lühem ja on EESTI KEELES! Samuti olen kohanud inimesi, kes teavad sõnu: tere, minu nimi on..., viin, terviseks.


Nüüd olen ainuke vahetusõpilane, kes on arvuti klassis. Kõik ülejäänud on keelte klassis. Veider asi on, et pean siiski hindeid saama 7's aines. Hmm.. Kaheldav, sest aru saan ainult inglise keelest ja prantsuse keelest. Klassijuhatajaga räägin prantsuse keeles, sest ta inglise keel on väga halb ning minu saksa keel pole veel piisav. See on naljakas, sest keegi ei saa aru, mis me räägime, lihtsalt naeravad. Prantsuse keele tunnis pean õppima prantsuse keelseid sõnu saksa keelse tõlkega, mis on ka omamoodi tore tegevus.


Uskuge või ärge uskuge, aga mu lemmiktegevus on koolis käimine. Kui koolipäev lõppeb ootan juba järgmist. Olen teinud igasuguseid teisi toredaid asju ka nädalavahetustel jne, aga siiski koolis on kõige lõbusam, naljakam, toredam. Kõige paremad inimesed. Mul on nii hea meel, et sattusin sellisesse klassi. Super, kui on elus selliseid inimesi, nagu minu klassikaaslased. Austria poliitikast tean ka juba rohkem, kui Eesti poliitikast. Mulle meeldivad need poliitika asjad siin, sest and jagavad toetajate saamiseks rongijaamades, linnatänavatel jne šokolaade, vahvleid ja igasuguseid häid asju. Mulle on see ainult kasulik, sest hääletada ma Austrias kahjuks ei saa, aga šokolaadi saan süüa küll. Tegin ka saksa keelse poliitika testi, mille tulemusel sain teada, millise parteiga ma kõige sarnasemalt mõtlen. Tulemus oli.. interesting :D sest olin kõige rohkem kommunist, teisel kohal oli partei "Pirats" ja kolmandal kohal rohelised.


Lihtsalt üks fakt veel, et meie söögilaual puuviljakorvis on õunad, ploomid, kiivid, banaanid ja PORGANDID. Porgandid sellepärast, et söön neid kogu aeg ning hostema otsustas, et seljuhul tuleb need ka puuviljakorvi lisada.


Kui millestki lähemalt teada tahate, võite alati küsida, sest usun, et mul ei tulnud enamus asjadest meelde siia kirjutada :))



Varajane talv tuli



Koolis üks osa religiooni tunnist



Käisime Inez'e ja ta hostemaga Viinis vaatamisväärsuseid vaatamas



Kõige mõnusam tuba on mul :)


neljapäev, 12. september 2013

Hea, Parem, Parim

Endiselt läheb elu iga päevaga aina toredamaks, põnevamaks, paremaks, mõnusamaks. Õppin inimesi järjest rohkem tundma. Hostõdedest, -vennast on saanud nagu päris õed-vennad, hostemast, hostisast on saanud ema ja isa. Koolis läheb iga päevaga aina lõbusamaks. Särada saan inglise keele ja prantsuse keele tundides. Klassikaaslastega rohkem rääkides saan aru, et nad on lisaks supernaljakateks, -rõõmsateks inimesteks olemisele ka äärmiselt huvitavad ja erinevad inimesed. Klassiga on mul väga vedanud, sest kõik klassikaaslased saavad kõigiga hästi läbi ning ei tule ette hetke, kus oleks igav. Selliste inimestega on väga mõnus koos aega veeta. Usun, et leian siit endale väga head sõbrad. Õnneks ei ole vaja veel seda hetke ette kujutada, millal üks päev siit elust lahkuma pean. Kui ma peaks seda tegema homme, siis oleks pisaraid oi kui palju.


Üheksast koolis käidud päevast olen koolist koju sõites rongist maha jäänud 5 korda. See on tase.  Jah, kui ühest rongist maha jään, tuleb järgmise rongini oodata tund aega. Mõnes mõttes on see hea, sest saan rongijaama, McDonald's-isse, rongijaama kõndida, sõpradega rääkida, nalja teha ning viimased umbes 20 minutit rongijaamas istuda ning inimestega rääkima hakates uusi tutvusi saada.


Saksa keelega on ka head lood. Rootsi vahetusõpilasega räägime juba omavahel nii inglise keeles kui ka saksa keeles. Minuga samas koolis käivad veel vahetusõpilased Kanadast, USA-st, Itaaliast, Prantsusmaalt, Mehhikost ning Rootsist. Kirju, hea seltskond. Tore on ka see, et prantsuse keele tunnis on mu pinginaabriks prantslane nii, et raskusi mul selle ainega ette ei tohiks tulla. Üks prantsuse keele õpetaja ei ole ikka taibanud, et ta prantslane on ning kiidab kogu aeg, kui ta midagi prantsuse keeles õgesti ütleb.


Austrias korraldatakse palju festivale. Festival tähendab, et teatud küla ühte osasse on toodud palju söögikohti, baare jne. Festivalid on eriteemalised. Eelmine laupäev käisime sellisel festivalil, kus olid paljud inimesed riietunud vanaaegsetesse riietesse, sest seljuhul said nad tasuta sisse. Söögid, joogid olid imehead ning väga fun oli vaadata, mis inimesed endale selga toppinud olid. Pühapäeval nägin aga oma kõiki uusi sugulasi, sest oli iga-aastane suguvõsakokkutulek.


Jah, koduigatsust on mul 0%. Ei liialda. Elu on suurepärane. Homme 13.reedel ilmub ka Õpetajate Lehes artikkel, kus kirjutasin natukene oma elust siin. Keda huvitab, heitke pilk peale.


Elage mõnusalt!

teisipäev, 3. september 2013

Kool/School/Schule

Niii, mul on juba natukene raske eesti keeles kirjutada, sest kõik keeled on sassis, aga usun, et no problem, sest suudan vähemalt mõtte edasi anda, mis öelda tahan.


Endiselt olen siin väägaväga õnnelik. Elu on parim, läheb aina paremaks. Ei oskaks omale paremat hostpere tahtagi. Neil on ellu suhtumine mulle nii sarnane, kõik on super. Tunnen ennast nagu kodus, selline tunne, nagu oleksin siin kogu elu elanud.



With my sister Annabel



With my brother Arnold



With my sister Karolina



With my sister Liona



And one picture with all my sisters




Võiks ju siis koolist ka natukene rääkida. Koolis käin oma külast suuremas väikeses linnas. Seal koolis käivad paljud kõikidest ümbritsevatest väikestest küladest. Kuna koolisüsteem on siis Eesti koolisüsteemist ikka väga erinev, siis ei ütle see number teile midagi, aga käin 6.a klassis, kus on inimesed 15-17 aastased. Enamus on küll 15, aga mõned on ka 16 ja 17. See on mathclass, mis tähendab läptopiklassi. Läptopiklass tähendab seda, et igas tunnis on kõigil läpakas laual lahti, mis on äärmiselt mugav. Klassis on vist 15 poissi ja 10 tüdrukut.


Austerlaste kohta olen ka rohkem teada saanud. Kui mina olen neile võõras inimene, siis minuga nad ise rääkima ei tule. Jäävad lihtsalt jõllitama. Ei pööra pead ära, nagu eestlased, vaid jõllitavad ja jõllitavad. Selliseid olukordi handlin ma tavaliselt nii et lähen kohe rõõmsa näoga nende juurde, küsin heyy, who are you, how are you etc.. Peale seda nad räägivad minuga, kuigi on esialgu napisõnalised, sest teine fakt austerlaste koht on see, et nad vihkavad inglise keele rääkimist. Vihkamine ei ole liialdus. Ise valiks enamus neist selle tee, et üldse ei räägi, kui selle, et räägivad inglise keeles. Ma ütlen neile selle peale, et kasvõi proovi rääkida, sest ma ei saa veel tõesti saksa keelest aru.


Koolis rääkisin umbes 90% klassikaaslastega juba esimesel päeval. Peale seda, kui ma üks kord nendega juba rääkima hakanud olin, tulid kõik iga vahetund kohe minu juurde tahtsid rääkida jne. Mõnedel tuleb inglise keel nii vaevaliselt, et ma näen ta silmadest et ta tahaks niii palju öelda, aga sõnad ei tule välja. Isegi siis, kui keel pole väga suus, jutt sujub ikka hästi. Esimesel päeval, kui mõned mulle kooli tutvustada tahtsid, vaatasin poole tee peal seljataha ja woow meile oli peaaegu pool klassi järgnenud :)) Peale esimest päeva hakkasid klassikaaslased igale poole kutsuma yees. Teistest vahetusõpilastest olen kohanud Rootsi tüdrukut ja Itaalia kutti.



Tegin pilti ka kõikide klassikaaslastega :))

My classmates